Ma olen juba ammu mõelnud, et mis jama meiega ometi juhtunud on, et kõik kogu aeg nii hädised ja haiged on. Mu enda lähiringis on alla 40sed, kes võtavad mitmeid retseptiravimeid ja sõpradega kokku saades vestlevad stiilis “Kas Sa võtad ikka Monoprili või oled mingid muud rohud arstilt saanud?” “Ma muideks võtan nüüd vererõhu tableti õhtuti enne magama minekut” Ise naeravad, et vahetavad kogemusi nagu pensionärid oma tervise- ja rohuteemadel, aga midagi parata ka ei saa. Ilma rohtudeta välja ei vea. Kuhu see meid kolmekümne aasta pärast viib? Hommikul peotäis tablette sisse aga õhtuks on ikka toss väljas?
Kui ma Tervisekoolis esimesel loengul õppima asujate tutvustusringi kuulasin, siis ma sain aru, et probleem on isegi minu tutvusringkonnast laiem. Mitte ainult minu sõprusringis ei ole eeskätt mehed tervisega kimpus. Üle Eesti on kokku tulnud väga erinevas eas ja taustaga 25 inimest, kes kõik nimetasid oma kooli tuleku põhjustena mingeid haigusi või toidutalumatust endal või siis pereringis. Võibolla muidugi see ei anna adekvaatset pilti, sest toitumisnõustamise juurde on neid kõiki “miski” toonud. Aga pealtnäha on kõik terved, tugevad ja elujõulised.
Ja igalt poolt jooksevad läbi probleemid lastega. Olgu see siis koolis kaasõpilastega või sõbranna lapse sünnipäeval minu jaoks võõraste emadega kohvilauas. Põhilised märksõnad – toidutalumatus, allergiad, muud haigused või söömishäired. Sõna söömishäired kõlab jube hirmutavalt aga kus iganes seltskonnas ka laste toitumise teema üles võtta, siis selgub, et igas peres on vähemalt üks lastest „väga kehv sööja“. Laps valib toitu ja sööb praktiliselt ainult makarone. Magusat seevastu võib ta iga kell ohjeldamatult endasse mahutada. Kas ei kõla mitte tuttavalt? Ja mis siis tõeliselt hooliv vanem ette võtab. Loomulikult hakkab “häid ja tervislikke” toite peale sundima ja “halbu” keelama.Võta porgandit, see on vitamiin! Söö üks puuvili, siis tuleb tervis. Sa ei saa ainult saia (kommi, kooki vm sõna) süüa, muidu sa lähed paksuks! Minule vägagi tuttavad hüüdlaused :) Ja ega siit ilmselt polegi enam pikk maa selleni, et laps hakkab vanemate pilgu alt eemal olles endale peoga nö halba kommi sisse ajama, kõhuvalu teesklema ja oksendamist esile kutsuma. Öeldakse, et laps ei jäta end nälga. Ma pole veel suutnud enda jaoks seda mõtet lõpuni mõelda. Kas on siis okei lubada lapsel vaid makaroni ja võileiba süüa? Kas see pole siis vanema ülesanne lapsele maas madalast tervislikke toiduvalikuid sisse harjutada? Millal vanemate söögivalikud lapsele külge hakkavad? Kas ta tervis ja kehakaal püsib senikaua normis?
Lugesin ühte ääretult põnevat raamatu toitumisharjumuste kujunemisest läbi aegade. Sellest, kuidas mingi hetk tekitati kaheldava väärtusega uuringutulemuste põhjal inimestes massipsühhoos, et rasv on halb, ja kõik hakkasid rasva vältima ja olukord läks aina enam käest. Lubatud tervise paranemise asemel hakkas katsealuste tervis aina hullemaks minema. Ka toiduainetööstus võttis kõik, mis võtta andis, ja paiskas turule kõikvõimalikke light ja asendustooteid. Keegi ei mõelnud sellele, et kui toidust rasv välja võtta, siis kaob sealt ju ka maitse. Ega siis kokad ilmaasjata ei räägi, et või annab toidule hea maitse. Millega siis aga hea maitse toidule tagasi saadi? Võeti appi suhkruasendajad, maitsetugevdajad, maitse parendajad jne jne. Kuidas need kõik koos meie kehas kokku reageerivad pole teada. Kindel on nüüdseks küll see, et light toodete tarbimise tulemusena ei ole maailm kaalust alla võtta suutnud.
Võitlust tühja kõhuga ei võida Sa kunagi. Seepärast on ka kõik dieedid juba eos hukule määratud, sest varem või hiljem annad Sa tühjale kõhule järgi. Sa võid alguses isegi natuke alla võtta aga pikemas perspektiivis lülitub Su keha säästurežiimile. Kuna kõht tuleb kuidagi täis saada, siis hakati rasva asemel sööma hoopis rohkem süsivesikuid. Ja seda kuhu liigsed süsivesikud meid viisid me juba teame. Keskkohad on rasvunud ja ripuvad üle püksiääre. Ei tundugi nii imelik, kui keskeas mehel on „õllekõht“ ees. Aga mida arvata sellest, kui ujulas jooksevad eelkooliealised samasuguste kõhtudega ringi? Kes peaks endale võtma vastutuse nende laste tervise eest?
Kindlasti ei saa kogu süüd panna ka ainult toidule. Seal võib oma osa olla ka keskkonnal, kemikaalidel ja plastikul. Ja kuidas need kõik veel koosmõjus töötavad, seda ei osata ilmselt praegu veel hinnata.
Aga seda raamatut soovitan lugeda kõigil, kel on kokkupuuteid kõrge vererõhu ja kolesterooliga, rasvtõve, vähi, impotentsuse või viljatusega. Neist kõigist on seal juttu ja tehtud katseuuringutes on avastatud nende seoseid rasvavaese dieedi ja liigse süsivesikute tarbimisega. Tundub imelik, et kui „tõde“ rasvavaese toitumise ja liigse suhkru ja süsivesikute kohta on olnud osadele kodanikele juba ammu teada, siis kuidas ometi on see sumbunud ravimifirmadele sobivatesse uurimistulemustesse. Ravimifirmad ja arstid tahavad ju ometi meile ainult head ja meid terveks ravida. Või siis ikkagi just tahavad meid võimalikult kaua ravida ja selle pealt oma tulu teenida?
Kõrge insuliinitase lukustab lukustab toitained rasvakihtidesse, Sa muutud näljaseks, Sul ei jätku energiat ja Sa võtad kaalus juurde. Kehakaalu alandamise ebaõnnestumise põhjus ongi selles, et väherasvane toit sisaldab piisavalt palju süsivesikuid, et insuliinitaset tõsta, lukustada rasvarakud ja tekitada nälga. Toitumisega tuleb niisiis hoida oma veresuhkru taset terve päeva vältel võimalikult stabiilsena. Vältida tuleb toiduaineid, mis tõstavad järsult veresuhkrut, sest mis kiirelt tõuseb, see sama kiirelt langeb ja kusjuures veel madalamale, kui ta enne oli. Mahukad uurimused tõestavad, et rasva ja kalorite piiramine on kõige halvem kehakaalu vähendamise meetod. Teooria on Andreas Eenfeldti järgi lihtne.On vaja hakata sööma toitu, mida sõid meie esivanemad – liha, kala, köögivilja ja muna. Simple as that! Õige toit vähendab insuliinitaset, rasvarakud hakkavad kahanema ja lasevad toitained endast verre, kõht saab paremini täis ning Sa saad rohkem energiat liikumiseks. Seega kui Sa ei peta enam oma keha toiduga, mille jaoks me loodud pole, siis pole vaja arvestada kaloreid. Kehakaal normaliseerub koos vererõhu veresuhkru ja kolesteroolitasemega.
Kõikuv insuliinitase hoiab keha nö lõa otsas. Probleemi põhjustavad suures koguses kontsentreeritud suhkur ja tärklis – uus toit, mida varem ei olnud. Toit, mis tõstab veresuhkru ja insuliini, keha rasvladestava hormooni taset. Kõrge insuliinitase paneb rasvarakud imama endasse toitaineid ja kasvama ning Sa muutudki paksemaks. See omakorda muudab Sind näljasemaks ja Sa sööd rohkem kaloreid.
Kuida siis on õige süüa? Sellest juba järgmises postituses :)
Andreas Eenfeldti raamat “Toidurevolutsioon” on saadaval nii Rahva Raamatus kui Apollos.