Sille Poola "Toortoidu A ja O"

Sille Poola “Toortoidu A ja O”

Liigagi ammu pole ma tervisest ja toitumisest kirjutanud ja kui ma lugesin Sille Poola raamatut toortoitumisest, siis tundis, et võiks. Esiteks olgu kohe öeldud, et ma ei ole taimetoitlane ja ei kavatse ka siin kirjutsises kedagi “ära rääkima” hakata. Aga ma olen rõõmus, et ometi ilmub ka eesti keeles nö alternatiivset kirjandust. Ilmselgelt ei saa kõigist lugejatest taime- ja toortoitlasi (ja veel vähem puuviljatoitlasi) aga silmaringi laiendab taoline lugemine küll. Ja loodetavasti paneb ka iga vähegi  loogiliselt mõtleva inimese pea pisut rohkem tervislikkuse suunas tööle.

Kas peab sööma nii palju töödeldud toitu?Kas kiirem on minna kiirsöögikohta, kui ise toit hakkida ja segada. Kui minu taldrikus on hommikusöögiks roheline salat, tomat ja tuunikala, siis tuunikala mitte varem näinud laps vaatab mind imestusega. Kui ma veel avokaado välja toon võileivale panemiseks, siis imestab juba ka ema. Milleks see hea on? “Rasv on ju hea” vastus ilmselt ajab nii mõnegi segadusse :)

Kuigi ma ei ole absoluutselt nõus sellega, et kurgist me saame vajalikku rasva (vanasti koosnes kurk ikka veest), siis ma olen nõus sellega, et toores ja töötlemata toidus on kõige rohkem alles eluks vajalikke vitamiine ja mineraale. Oleme seoses igasugu teooriate ilmnemisega täielikult segadusse aetud. Näiteks sa kuuled kuskilt, et piim on halb. Loobud piimast (või noh olgem ausad proovid loobuda) ja kohe on kohal piimasõbrad, kes teevad Sulle kibekiirelt selgeks, et kui Sa piima ei joo, siis on lõpp lähedal. Sest kust mujalt kui piimast Sa siis ometi mõtled kaltsiumi saada? Või siis märkad järsku ajalehes artiklit, et köögi- ja puuviljas on palju vitamiine. Hakkad põhiliselt neid sööma ja peagi ilmub jutlustama keegi, kes teab, et need on absoluutselt täis pesitsiide ja neid kindlasti ei tohiks süüa. Mida iganes Sa ka ei teeks, ilmub kohe välja keegi, kes Su teooria põrmustab ja kohe ainuõiget ja head nõu annab. Mida siis ometigi teha? Mulle meeldib Sille Poola välja toodud põhimõte, et kuula oma keha. Ära söö seda, mis meenutab toitu ainult nime (mitte koostise) poolest ja vaata, mis Su kõht ja sisetunne seepeale ütlevad. Seedeprobleemid nagu gaasid, puhitused, kõhuvalu, kõhukinnisus või hoopis -lahtisus on kuidagi märkamatult meie igapäeva elu osaks saanud. Jube nadi eluke, kui iga kord peale sööki on kõhus raskustunne ja oled väsinud. Toit peaks ju energiat andma? Või siis tänapäeval enam mitte?

Toortoitumise raamatu juures mulle meeldibki kõige rohkem see, et see ei kutsu Sind üles millestki loobuma ega anna Sulle seda ainuõiget nõu, kuidas ellu jääda. Igaüks teeb ise oma valikud elus. Kas on rõhk piimal ja lihal või taimetoidul, kas on toit töödeldud või toores jne. Sest olgem ausad lõppude lõpuks sureb nii taimetoitlane kui rämpstoidu fänn. Küsimus on ainult selles, kui kvaliteetne oli enne seda elatud elu? Ja ei tasuks ka unustada, et peale toidu ja selle valmistamise on “päris” elu ka olemas. Seega ei tasuks seda raisata ainult toidule mõtlemise ja valmistamise peale.

Toortoit on toores ja värske. Lähtub põhimõttest, et toidus säilivad ensüümid ja kuumatundlikud vitamiinid, mis muidu küpsetamisel ja keetmisel hävivad või kaduma lähevad. Kuigi enamus toortoitlasi on ühtlasi ka taimetoitlased, mõistetakse toortoidu all põhimõtteliselt ka loomse päritoluga värsket, mitte kuumutatud toitu. Tähelepanu pööratakse ka hooajalisusele ja mahetootmisele. Selle suuna pooldajad näevad selliselt toidu tarbimises võimalust ennetada tänapäeval laialt levinud heaoluühiskonna haigusi (diabeet, kõrge vererõhk ja kolesterool, ülekaalulisus, südame- ja veresoonkonnahaigused jne). (Loodusvägi)

 

Toortoitu aitas mõtestada Sille Poola raamat “Toortoidu A ja O” ning Loodusvägi http://www.loodusvagi.ee/loodusvae-uudised/kasulik-teave-2/mis-on-toortoit/

Raamatut soovitan lugeda ka neil, kellele ei meeldi toortoitumise põhimõtted. Tekst on juturaamatulikult ladus, leidub põnevaid retsepte ja pildid on äraütlemata ilusad.