ph taskaalKäisin Telliskivi loomelinnakus Taimetoidupäeval kuulamas Riina Raudsiku loengut pH taseme kohta. Tõesti oli väga huvitav ja hariv kuulamine. Uudistajaid oli nii palju kogunenud, et istujaid jagus põrandale-aknalauale ning seisti ka terve aeg ukse kõrval püsti. Ühesõnaga põrandapinda jäi kõvasti puudu. Nagu ikka võtan ma igast teooriast endale jupikese ja teen sellest kokku oma teooria.  Riina Raudsik on anestesioloogia taustaga praktiseeriv perearst, kelle sõnul on paljud meie tervisehädad ennetatavad, kui me vaid pööraksime rohkem tähelepanu oma keha pH tasemele. Kaasaja toit on happeline ja selliseks muutub söömise järel ka meie keha. Seal leidubki iva. Kui toitumisega enda kehas aluselisemat keskkond luua, siis on meie tervis parem. Samuti on kandev roll D-vitamiinil, liikumisel, veel ja alateadvusel.

Emotsioonid

Minu meelest ikka väga julge väljaütlemine arsti poolt, et meid mõjutavad meie emotsioonid. Arstid peaksid ikka uskuma ravimitesse-operatsioonidesse mitte mõttejõusse. Kuigi see on järele mõeldes igati loogiline, et stressis inimene on pinges ja sealt on haigusel lihtne edasi arenema hakata. Pinges inimese esimene tunnus on kinnine kõht! Seedimine on inimese keha alus. Kui see toimib, siis on kõik okei. Kui ei toimi korrapäraselt kord päevas, siis on see esimene märk, et kehaga on midagi lahti.

Kusjuures stressina läheb kirja suhteliselt tavapärane. Näiteks tavaliselt ärkad Sa hommikul ilma kellata, jood kohvi ja vaatad Terevisiooni. Aga kui on vaja hommikul arsti juurde minna ja pead kella helisema panema, siis see ongi juba keha jaoks teistmoodi –  järelikult stress. Ei saa magada nii kaua kui tahaks, öösel näed juba unes, et kell ei helise ja jääd hiljaks. Tuttav tunne? See muudab muidugi oluliselt seda, mida me oleme sõna stressi all varem mõelnud. Arvasime, et stressis inimene on ületöötanud närviline kontori-inimene. Aga stressi hetki on ju ka kõigil teistel, kes üle ei tööta. Närviline hetk liikluses, räuskav klient telefonis, ebameeldival teemal vestlus sugulasega jne.

Vesi

Olen nõus, et paljudel on vett puudu ja peaksime jooma rohkem, kui oleme harjunud. Samas ei saa joomisest teha must be’d nagu hommikune hambapesu 2 minutit ja õhtune 2 minutit. Jooma peaks väiksemate osade kaupa puhast vett läbi terve päeva. Kindlasti ei tohiks hommikul juua liitrit ja siis õhtul teist, et linnuke oleks kirjas. Keha vajab vett jooksvalt kogu päeva jooksul. Joogijanu tekkides on asi juba ülikriitiline. Janu peaks ennetama.

D-vitamiin

Väga oluliseks pidas ta ka D-vitamiini ja soovitas oluliselt suuremaid koguseid, kui riiklik norm ette näeb. Siinkohal ma neid numbreid nimetama ei hakka. Igal juhul olen ma nõus, et pimedatel maadel peaks D-vitamiini taset oskama jälgida ja kui see on kehas madal, siis tuleb doosi suurendada. Aga eelduseks on siis ikkagi vereproovi tulemus. Kõik ei vaja megadoose igaks juhuks! Kuigi teisalt väga ebatõenäoline tundub vitamiini üledoos. Kuidas siis peaks suhtuma sellesse, kui inimene äkitsi keset talve soojale maale päikese kätte satub ja seal terve päev end otse allikast D-vitamiiniga laeb. Õhtuks ta ju ei vaevle D-vitamiini üledoosi sümptomite käes vaid tunneb end hästi (kui ta just ära ei põlenud).

Toit ja Liikumine

Nende faktorite vajalikkusest ja seotusest pole pikalt põhjendada ilmselt vaja. Toit on kõige aluseks ja see mõjutab ka otseselt meie pH taset. Liigne happelisus kehas tekitab happelis-põletikulisi protsesse (valu, väsimus, sage haigestumine viirushaigustesse, kõrge vererõhk, higistamine jne). Ühesõnaga nagu ikka elus just siis, kui põnevaks läks, sai loeng otsa. Ei jõudnud teada saada. mida siis täpsemalt sööma peaks ja kui palju, et seda vajalikku õiget pH taset saavutada. Kahju! Korra või paar käis läbi aluselise vee joomise mõte. Aga mulle jäi arusaamatuks, kas piisab kraanivette pigistatud sidrunist või peaks see  mingi spetsiaalne jook olema. Aga kõik see andis tõuke pH kohta täpsemalt edasi lugeda ja uurida. Vee joomist olen küll teadlikumalt päeva peale jagama hakanud eesmärgiga just janutunnet vältida. D-vitamiini ja positiivse emotsiooni mõju usun ma juba ammu.  Öökapil on mul juba kapsaks loetud raamat sellest, mis kehaosad mis emotsioonidega seotud on.

Loeng oli väga napp ja ilmselgelt ei andnud kogu doktori aastatepikkust tööd ja teadmisi edasi. Võib-olla jäi  ka mul midagi kahe kõrva vahele valesti meelde või siis hoopiski miski tundus ebaõiglaselt kõigest muust olulisem. Seega kõik eelpoolöeldu on minu arusaam asjast :)