Minu kodukandis trennivalikut palju ei ole ja üksainus kohalik suur spordiklubi pakub kõiki „tavapäraseid“ treeningstiile, millest mul ühel hetkel lihtsalt kõrini sai. Miks ma peaksin minema akendeta keldriruumi puudliku (või üldse puuduva?) ventilatsiooniga ruumi koos ilmselgelt liiga paljude inimestega üheaegselt täpselt samu liigutusi tegema? Ja kõike seda ütleme kaks korda nädalas aasta läbi järjest? Sama kava, samad näod minu ees ja taga aga kõik kokku on nii hall mass, et peale tere rohkem suhtlust oma trennikaaslastega välja ei pressi. Ja kusjuures ma olen enda arvates ikka suhteliselt avatud loomuga.

Igatahes silmasin reklaami “pole fitness” ja kuna tutvustuses oli kasutatud sõna tants, siis mõtlesin kohe, et lõpuks ometi midagi muud! Googeldasin seda sõnapaari ja esimesena ilmus kohe paar videot esipildiga postist ja tantsijast. Esimene mõte oli kohe, et midaa mingi stripivärk? Aga nimi oli ju fitness? Lähen ikka kohale ja vaatan asja.

Treenerit olin varem näinud lastele ujumistrenni andmas ja see tõmbas kohe uksest sisse astudes hirmu maha. Ja ei olnudki mingit riidest lahti võtmist! Naljaga pooleks võib öelda, et juba alguses ollakse suhteliselt paljad. Võib muidugi ka pikkade riietega proovida aga nahk haagib postiga ikka paremini. Ja tantsu ka ei olnud! Kõik puha trikid või noh palju neid trikke esimesel korral ikka välja tuli. Ainus, mis ma sellest eelmise kevade trennist väga selgelt mäletan, on mitmepäevane biitsepsivalu ja rakkus käed.

Nüüd on mu trennielus kõik hoopis teistmoodi. Ma tunnen kõiki oma trennikaaslasi. Me suhtleme aktiivselt enne ja pärast trenni ning samuti trenni ajal ja trennide vahelisel ajal nii virtuaalselt kui ka reaalis. Mul on kodus oma post, seega olen ma vaba valima mis päeval ma lisaks kodus treenin.

Ühesõnaga olen ma maru õnnelik, et Keilas saab postitantsu harrastada!